Järjekindlus viib ikkagi sihile

Uskumatu, aga tõsi. Olen püüdnud oma bloggeri kontodele umbes viie kuu jooksul sisse logida, aga kuidagi pole see õnnestunud. Ja mis siis täna mulle kohale jõudis? Aga see, et ma olen püüdnud sewda lolli järjekindlusega teha vale meiliaadressi alt :O . No ei ole võimalik.


Ühesõnaga barjäär on seljatatud. Viimased kaks nädalat on läinud üldise tõbila tähe all. Vanem laps tõi viiruse koju, andis nooremale, kes sai lõpuks bakteriaalse bronhiidi ning nüüd siis peale pooleteisenädalast näkku ja kuklasseköhimist, sain ka mina oma osa kätte. Samas väga ägiseda oleks patt, sest see talv läks meie perel mööda üsna haigustevaeselt.


Esimeste soojadega sai suurem kevadkoristus linnaaias ära tehtud ja mõned hetked ka pildile püütud.


Nojah, aga püüan, mis ma püüan, pilte ma lisada ei saa. Ei tea mis kurja ma olen bloggerile teinud, et ta mind nii kiusab :S ....

Noro Flower Bed

Sai käidud esimesel Wool& Woolleni lõngagurmeel mõnda aega tagasi ehk lausa veebruaris. Esialgu ei plaaninud ma midagi osta, vaid vaadata, aga lahkusin sealt lõppkokkuvõttes viimasena ja kahe kampsunijagu lõnga võrra rikkamana.

Sel pildil on näha minu esialgne katsetus öisest lavendlipõllust (nagu ma selle must-hall-lilla-rohelise lõnga ristisin) värvitoon nr.1319. Sisuks 35% siidi, 35% kid mohääri, 30% lambavilla. Olles päris paraja jupi ära kudunud, leidsin, et minu ringjalt ja pahempidine kude ei lähe kohe teps mitte.
Ja nüüd siis tegelik tulemus:

Seljas näeb seda kampsikut mind kohates või siis heal juhul kui keegi päisel ajal mind pidile võtab. Aga mõnus see lõng tõesti on. Kuigi enne läbipesu üsna kare ja tuim, siis peale läbipesu ja esimest päeva seljas võin ainult kiidusõnu öelda.
Ülioptimaalne kudumine sai lõppkokkuvõtteks - plaanisin teha lühikese varrukaga kamsunit kevadeks, aga lõngavärvijooksu kombineerides sain nii pikad varrukad, et püsivad kenasti üle küünarnuki ja alles jäi kõva kolm meetrit lõnga :O !

Pesa algus

Väikestviisi olen oma ehtetegemistest www.ilutegemisi.blogspot.com lehel kirjutanud, aga ikka on midagi vahvat mida tahaks talletada ja jagada. Nii tekitasingi endale pesa, kus saab olema üht teist ja kolmandat, mille ühisnimetajaks on rõõm tegemisest ja olemisest.

Kõigepealt tahan jagada paar pilti oma varandusest:
Nii aastajagu tagasi avastasin enda jaoks, et on olemas lihtsalt lõngad ja need, mille vaatamisest ja katsumisest silm särama lööb ja näpud kohe väga sügelema hakkavad. No muidugi eelistasin ma ka varem pigem naturaalseguseid lõngu, aga siis järsku hakkasid mulle silma jääma sellised eriti põnevad lõngad - nagu beebilaama, Noro lõngad, Malabrigo...

Esimeseks luksesemeks sai mu pisem laps endale Liannist ostetud 100%beebilaama villast Katia Miskist kootud talvekampsuni. Oh küll oli seda mõnus kududa. Ja täiest ilma süümepiinadeta suutsin kampsunisse 6 tokki telliskivipunast pehmekest ära kududa. Mustreid ja koepindasid ammutasin ühelt paari euroga second-hand poest ostetud lastekampsunist, mis põhiliselt just põnevate koepindade pärast sai ostetud. Seal olid väga lahedad mummud, mida ära kasutasin - pahempidise koe sees kasvatada pahempidised silmused (5tk), kududa 5 rida ja siis lihtsalt kuuendal real kokku 5 silmust kududa. Mummud jäävad mõnusad ja pehmed. Selleks talveks oli laps esialgsest kampsunist välja kasvanud ja viimane aeg ise järgi teha.
Tulemus sai selline:

 

 

Ja talve lõpetuseks paar vahvat Tartus tehtud pidupäevapilti 24.-st veebruarist: